Geelküünal ja seep.

Kopli ametikoolis olid mõned töötoad. Mõned neist kõrvalt vaadates suhteliselt mõtetud, selles mõttes, et tegelikult mingeid uusi oskusi ju otseselt juurde ei saanud.

Sellepärast sattusidki seep ja küünal ühte postitusse. Kuna mõlemad valmivad suhteliselt sarnaselt.

Alustasin seebi töötoas. Aega kulus seal umbes 2 minutit ja seda ka pigem sellepärast, et õpetaja juhendas parasjagu teisi ka. Muidu oleks asi sekunditega tehtud saanud.

Ehk siis lubati valida paar koostisosa need topsi panna ja siis kallati sinna nö. seebivedelik peale. Ma kujutan endale ette, et seda on ilmselt võimalik mingite graanulite näol osta vms?

Mina valisin soolakristallid ja rukililled.  Vastavalt kaalule on sool ühel pool ja rukililled teisel pool. Peale selle lubati vedelasse massi seebi kaunistus panna, mis oli erikujuline – lastele a´la hello kitty ja suurematele kaheksajalad jms. Seda muidugi ei mainitud, mis materjal on, seega valgus see lihtsalt seebimassis laiali. Algul mulle nagu eriti ei meeldinud aga pärast enam nii hull ei tundunudki. Annab omamoodi efekti. Kuna seebiosa tõmbus hiljem kollakamaks ka siis see valge osa on isegi nagu silmale värskendav vaadata.

seepseebi_alusGeelküünla töötoas oli lugu sarnane. Valisid omale koostisosad välja, panid purki ja siis kallati geel peale. Seal oli küll see võimalus, et mitmekihilisi kaunistusi teha. Samas oleks see aega võtnud ja ausalt öeldes hakkas neil geel otsa ka saama, nii et venitades oleks võibolla küünlategu üldse pooleli jäänud.

geelgeel_kyynalnimi

Save

Save

Save

Art journal D11

Päev11 – Saavutused.

Raske on enda saavutusi hinnata. Mis üldse on saavutus? Enda subjektiivne hinnang, millegi kohta.

Asi, mille üle ma tõesti olen uhke ja mis minu jaoks on saavutus – on mitmetest hirmudest üle saamine.

Kõige rohkem olen ma ilmselt vaeva näinud kõrgusekartusega. Ma võisin vabalt olla “kinnistes ruumides” kõrgel nt. 9 korrusel aknast välja vaadates polnud mingit hirmu, ka lennukiga sõitmist ma ei karda. Aga kõik kohad kust alla võiks kukkuda olid täiesti välistatud. Üle panga serva alla vaadata – see ei olnud võimalik. Tuletornides ma käisin üleval aga hoidsin seina äärde ja uksest eemale ei läinud.

Mingi aeg hakkasin rohkem matkal käima ja päris raske on kaasa teha kui sa igale poole kardad ronida. Ise minnes on ka ju igav kui ainult mööda rada saad astuda.

Ühel hetkel ma otsustasin, et aitab ja pärast seda hakkasin lihtsalt igale poole ronima.  Kui kellegiga koos kusagile läksin siis lihtsalt nõudsin, et mina lähen esimesena sest muidu ma ei julge :D Ja igakord mulle tundus, et ma olen hull ja ega ma sealt enam alla tulla ei julge :D

Iga korraga võtsin enda jaoks üha hullemaid asju ette :)   Ükskord pimedas käisime sõbrannaga pimedas Padise kloostri tornis. See oli nii hirmus, et jalg tudises all ja eks ma seal torni keskel seisin, serv oli ju liiga madal. Aga pärast seda läks elu palju lihtsamaks, kõik tundus Padise kloostri kõrval üsna lihtne ja turvaline.

Nüüd ma võin öelda, et mõne aastaga olen ma sellest hirmust vaba. Mõnus on ronida :) Ja Padise kloostri torn on ka täitsa OK :)

meenimi

Save

Art Journal D10

Teema: nõuanded. Nõuanne võib olla hea või halb aga, milline neist on sulle meelde jäänud. Mis su elu muutnud?

Mida edasi challenge läheb, seda rohkem tekib tunne, et juhe jookseb kokku ja ühtki ideed ega mõtet enam pähe ei tule. Ma vaatasin tulevaid teemasid ka, pole lootustki et paremaks ja mugavamaks läheks :D

Mulle on raudselt igasugu head ja halba nõu antud aga kui mõtlema hakkasin ei tulnud midagi meelde.

Ainult üks, mis mulle kunagi väga imelik tundus :)

Mul oli Türgis üks kirjasõber, vanem mees. Ilmselt orkutis me tuttavaks saime. Kirjutasime küll aga ausalt pean tunnistama, et ma olin siis nii noor, et mingid kirjeldused Türgist ja nende kombed mind eriti ei huvitanud. Seega väga kaua me ei kirjutanud ka. Ilmselgelt oleks praegusel ajal see kirjavahetus minu jaoks palju põnevam aga see selleks. Igatahes ükskord ma kurtsin, et ma olen haige, nohus, köhas ja väga paha olla. Mille peale ta ütles, et neil Türgis pannakse sellistel puhkudel tee sisse musta pipart. Täiesti ausalt ma mõtlesin, et nad seal türgis päris normaalsed ei ole :D Aga enda peal eksperimenteerida on mulle alati meeldinud. Seega ma tegin omale teed musta pipraga. Polnud sel häda midagi ja kui enesetunne kipub kehvaks minema siis kasutan seda nõuannet siiamaani :D

advicenimi

Save

Save

Save