Art Journal Day8

Minu challenge liigub sel korral ikka väga aeglaselt edasi. Kui ma kord nädalas ühe pildi joonistan siis ma lõpetan selle alles aasta lõpuks :) Samas pole mõtet üle ka rabeleda. Parem teha innuga kui mingi täiesti suvaline käkerdis, et tehtud oleks.

Olen lootusetult taga ajanud ka mõtet, et mis on art journali point :D Konkreetselt selle challenge puhul on olulisem aspekt ehk enda tundma õppimine, mälestustesse süüvimine – pole oluline kui hea sa kunstis oled. Lihtsalt avastada ennast ja kunstis peituvaid võimalusi.

Kõige paremini sõnastatud mõte oli ehk see, et art journal on sulle endale. Sinu mängumaa, katsetamiseks ja eksperimenteerimiseks. Sellel ei ole mingeid reegleid ja see on enamasti inimestele ka kõige suurem takistus :)

Nagu näha on see ka mulle peavalu valmistanud sest ma ei saanud päriselt päris täpselt aru, mida ma nagu tegema peaks :)

Teemaks sel korral lapsepõlve mälestus. Pigem sealt esimeste mälestuste hulgast siis. Tegelikult on mul seal kusagil kolme aastase plikana mingeid mälestusi küll. Aga need pole nagu enda jaoks nii tähtsad.

Kui siis võibolla see, et üks hirmus suur koer mind põlvest hammustas. Tagant järgi mõeldes ei saanud see koer just eriti suur olla kui ta 3 aastast mind põlvest hammustas :D Aga tagajärjeks oli see, et ma siiamaani kardan suuri koeri :) Või no ütleme, nii et ma niiväga ei karda aga nendega mingit kontakti ka ei otsi. Kui kellelgi kodus koer on siis sellepärast pole külla minemata jäänud.

Mälestus sellest, kuidas ma vaatasin kuidas naabrimees ketassaega puid tükkideks lõikas. Lapsepõlvest ikkagi tulevad asjad kaasa kui nii võtta. Ma siiamaani armastan pealt vaadata, kuidas mehed meeste töid teevad :D

Aga mälestuse, mille ma joonistasin on juba 4 aastasest minust. Siis kolisime oma uude koju. Ainus asi, mida ma kogu sellest kolimisest mäletan oli see et ka mulle usaldati töö. See oli kuidagi nii ülev tunne, et pole nagu enam päris titt :D Minu tööks oli ühest kodust teise viia vaibaääristamise nöörikera. Kera oli suur ja raske. Pikapeale hakkas nagu igav ka ja et toredam oleks siis kerisin natuke nööri lahti, et see saaks järgi lohiseda. Nii äge oli ja kõige lahedam oli see, et keegi ei kamandanud ka, et keri nüüd tagasi vms. Elu oli ikka täiega lill :)

Tee äärsetel kasepuudel on ka minu mälestustes suur roll. Uues kodus said neist minu ronimise puud. Istusime venna või sõbrannadega puu otsas ja ajasime omi laste asju.

pisike

Kusjuures joonistuse peal ei ole väike my või keegi vaid ma olingi selline :D

aa

nimi

Save

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>