Rubriigiarhiiv: ehted

Valutehnikas sõrmus

Ausalt öeldes oli mul see sõrmuse teema ammu meelest läinud või pigem see, et ma pole sellest blogis mitte sõnagi kirjutanud. Samas meelde tuletab see end pidevalt. See jääb pidevalt kinda lõngadesse kinni aga ära ju ka ei saa võtta :)

Millalgi augusti lõpus oli selline tore üritus nagu kultuuri öö. Kusjuures juba teist aastat. Kui 2015 oli see pigem pühendatud erinevatele ringkäikudele siis 2016 oli tegvuskava juba palju mitmekülgsem. Mitmeid kontserte, töötubasid ja ka jalutuskäike.

Töötubadesse tuli end loomulikult ära regada. Üldiselt olen ma selline viimase minuti otsustaja, et kas viitsin, kas tahan ja kas saan minna, nii et ka kõik registreerimised jätsin “kunagi hiljemaks”. Muidugi olid selle aja peale mitmed töötoad juba “hõivatud”. Aga sain näiteks Piret Rohusaare töötuppa “Tunne ennast kunstnikuna kunstniku ateljees”. Iseenesest oli väga äge. Kahju oli ainult sellest, et kedagi ei tulnud eriti kohale nendest registreerinutest. Samas mul muidugi oli rohkem ruumi :P Aga kuna “öö” oli täis planeeritud siis oli aega vähe ja eks ma siis käkerdasin kiiruga mingi pildi kokku. Pole nagu mainimist väärtki :)

kingVärske värv tegi muidugi ringijooksmise natuke keerulisemaks aga mingi 15 minutiga oli vaja ARS-i majast Harjumäele Djembe töötuppa jõuda. See oli päris naljakas kusjuures :D

Tund aega hiljem oli sõbrannal ARS-i majas valutehnikas ehte valmistamise töötuba. Kuna mul polnud enam midagi teha siis läksin kaasa. Põhimõteliselt oli ju lootus, et ka ehete valmistajatest kõik ei lähe kohale. Teine variant oleks olnud lihtsalt pealt vaadata ja kolmas variant minna oma maaliga uuesti Piret Rohusaare juurde ja sellega jätkata.

Ilmselt siis ei olnud kõik kohal või oli neid seepia tükke natuke rohkem neil varutud. Igatahes said kõik, kes tahtsid töötuppa. Küll oli valik, et keegi peab võtma sõrmuse tooriku. Ma olin sellega nõus sest tõenäoliselt ma oleks nii või naa sõrmuse teinud. Lihtsalt jäi väike kahtlus, et kas see ka paras on. Samas silmajärgi tundus OK.

Ausalt öeldes jooksis juhe veidi kokku, et kui sul on seepia sees rõnga kujutis olemas, et mida sellega siis veel teha saaks. Lõpuks uuristasin lihtsalt auke ja ühe kolmnurga taolise avause. Ma ei kujutanud ette, mis sellest kõigest välja võib tulla seega valisin materjaliks vase.

Kui “muster” oli süvendatud siis pandi kaks seepia poolt kokku. Kinnitati traadiga. Üla servas oli ava kust sai sulametalli sisse valada.

seepiaEdasi käis see külma vee alt läbi. Siis oli vaja ära saagida valamisaugust jäänud “jurakas” ja teravad kohad ära lihvida.

Ausalt öeldes hakkas natuke piinlik. Hullult peenikesed saelehed olid ja ma suutsin 2 tükki katki saagida. Kolmandaga ma püüdsin hästi õrn ja leebe olla. Asi ei liikunud üldse edasi ja sõbranna võtis ohjad oma kätte ja saagis saelehe loomulikult pooleks. Õnneks ei pidanud mina uut küsima minema. Kui neljas sae riba ka pooleks sai siis lõpuks võeti mult töö üle :D Samas mulle tundus, et  küüneviil oleks märksa parem abivahend olnud kui see saag.

Viilimisega läks natuke paremini :)

viilimineviilimine1s6rmusEnamasti ma pettun sellistes asjades, mida ma esimest korda teen, et ei tule nii välja nagu mina tahan aga kuidagi see sõrmus sai kohe nii minu omaks.

Mu enda meelest näeb see välja nagu oleks mingi muinasaegne sõrmus. Linnunokka meenutav teravik ja osa orasid oleks nagu ära kulunud :)

muinasaegnekotka_nokkÕhtu lõpetasime Mick Peadaja kontserdiga Gustav Adolfi Ingliaias.  Mõnus sume õhtu, mõnusa muusika ja valgusinstallatsioonidega.

mick

nimi

 

 

Save

Save

Helkiv pross

Ma arvan, et igaüks on helkureid kaotanud mitte ühe vaid “miljoneid”.  Vähemalt olen mina nendega tohutult hädas ja pean tunnistama, et sel aastal pole ma endale ühtki tilbendavat helkurit külge pannud. Häbi- häbi!

Alles hiljuti sattusin Tallinnas ühele tänavale, kus oli ikka üsna pime ja siis jõudis mulle tegelikult täiesti selgelt kohale, et ma olen üleni mustas ja mitte kui mitte keegi mind ei näe. Samas ei tahtnud tee ääres ka väga käia kuna seal oli sopp. Õnneks on tegu väikese tänavaga, kus üldiselt vist enamus ajast käiaksegi keset teed. Samas on hulle ju igasuguseid (tundub, et siinkohal pean ka enda sisse arvama – olin ju mina see, kes käis pimedal tänaval keset teed oma mustade riietega) ja keegi kihutab ja sina oled nähtamatu, siis võib täitsa vabalt õnnetusi juhtuda.

Ühesõnaga võtsin teadmiseks. Aga eriti palju ma olukorda parandanud pole :(

Et ma kasvõi pisut rohkem silma hakkaksin, tegin oma varukale prossi. See jääb peaaegu normaalsele kõrgusele, et olla autojuhile nähtav. Samas ma muidugi tean, et helkurkangad ei ole kõik kontrollitud ja ei pruugi piisavalt kaugelt nähtavad olla aga sellegi poolest on see samm paremuse poole.

Keerasin pihlaka okstele lõngad ja pärlid ümber. Ühe oksa ümber sättisin helkuri.  Kleepisin kuumaliimiga kokku ja tagaküljele kleepisin vildi, mille küljes on prossinõel. Ühesõnaga hästi lihtne tegemine.

helkivhelkiv_prossNüüd on mul siis kolm helkivat asjandust küljes aga eriliselt nähtav ma siiski pole. Koti küljes tilpneb üks helkur aga enamasti jääb see käe varju ilmselt. Ees tasku peal on üks. Ja varuka peal kolmas. Aga tegelikult oleks päris helkurit ka vaja. Aga täiesti lootusetu on kanda  niidi otsas olevat helkurit, ma kaotan selle esimesel päeval ära. Ja kui kuidagi kõvemini kinni panna, siis tõmbad riided katki.

Kuidas teie olete helkuri probleemi lahendatud?

nimi

Viikingite salajased märgid ja eestlaste ponimus.

Keset juulit toimusid Tallinnas merepäevad. Nagu ikka läksin kohale vaatama, mis toimub. Ilmselt poleks mind mitte miski väga köitnud kui poleks olnud viikingite ala, kus oli erinevaid töötube, head muusikat. Põhimõtteliselt 2 päeva veetsingi seal ja mul oli väga tore.

Mina osalisen konkreetselt ühes töötoas aga pisikesel sõbrannal aitasin natuke lotja ehitada.

lodja_ehitusMinu meelest oli hästi lahe see, et lastel kästi kõik ise teha. Kui tahad lotja pead ise omale puust tüki välja saagima. Pole mingi ninnunännutamine. Aga lodjast endast mul pilti polegi.

Peale seda punus see sama 5 aastane meile käepaelad. Lihtne aga efektne! :)

k2epael

Minu töötuba seisnes selles, et vermisin omale mündi. Mündile said vanad viikingite märgid, mida keegi ei mäleta, mis need tähendavad aga igatahes on need kaitsvad ja ühesõnaga on see talisman :D

Vermimine käis nii, et metallijublakas pandi süvistatud mustriga plaatide vahele ja siis tuli sinna pihta haamriga üks matakas virutada :) Asi polnudki nii lihtne kui näib. Algul lasti proovida puupaku pihta löömist aga hiljem ehitati üles hiiglasuur koonusekujuline monstrum, mille kohta räägiti ka kui kallis see ikka on jne jne :D Ühesõnaga läks mul sihtimisega natuke kehvasti ja mu vermimisel olid kohati üsna lahjad tagajärjed. Aga muster on olemas, nii et asi seegi :)

Sealt samast ostsin ka punased klaasist helmed, et neist edaspidi kaelakee teha. Algul panin asjad lihtsalt linase niidi otsa aga see ei näinud just eriti hea välja. Hiiumaalt tagasi tulles otsustasin asja korralikumalt ära teha ja punusin kahest erivärvilisest linasest niidist ponimus paela.

ponimus_paelNüüd tahaks veel mingid korralikumad kinnitused ka välja mõelda. Aga esialgu näeb mu kee välja selline.

viikingite_talismanviikingtalisman

Mulle endale meeldib ja olen päris palju seda kandnud, nii et töötuba läks täiesti asja ette.

nimi