Rubriigiarhiiv: maalimine

Rõdu

Ilmad hakkavad külmemaks muutuma ja ilmselt varsti varsti tuleb rõdulille hooajale kriips peale tõmmata. Seega olen palju aega rõdul veetnud ja mõtlesin omi pisikesi saavutusi näidata ka.

Mulle oli juba päris pikalt pinda käinud üks rõdu vaipadest. See juba pudises ühest ja teisest servast ja lõppkokkuvõttes oli sellest vähe abi, pigem tüli. Igatahes valmis mu peas juba ammu enne vaibakese täieliku lagunemist plaan heegeldada selle asemele leiva ja saia kilekotidest vaip. Kui ajaliselt heegeldamist võtta, siis ei kulunud aega sugugi palju. Kuid nende kottide kogumine võttis aega päris palju. Samas oli üsna mõnus niiviisi heegeldada, et kogusid mingi 5 kotti kokku, lõikusid, heegeldasid. Ei tulnud tüdimust ega midagi. Ainus probleem oli selles, et kilekotilõng venis ja oli veidi ebaühtlane, nii et ääred jooksid sinkavonka. Ma olen selle kohapealt natuke esteet ka :D Nii et lõpuks sai seda vaipa heegeldatud siit ja sealt ja ümbertringi. Aga serv sai sirge :) Vaip ise pole midagi eriti märkimisväärset aga ajab asja väga hästi ära. Suvi läbi väljas olnud ja on endiselt värske nagu eile heegeldatud.

vaibakeKa kapi pealne oli väga ära kulunud ja räämas, plaanisin juba eelmine aasta sellega midagi ette võtta aga kuidagi ei viitsinud liivapaberit kätte võtta.  Sel aastal hakkasin kohe varakult peale, et oleks mõnus suvel rõdu peal kohvi nautida, ilma et miski silma riivaks.

Veidi lihvisin liivapaberiga ja värvisin akrüülidega aluspõhja. Kuna oli jaanipäeva aeg siis sain inspiratsiooni sõnajalgadest.

kappLõpetuseks lakkisin kõik üle. Maaling on ka suurepäraselt vastu pidanud. Samas pole siiski nagu päris see, mida ma ise näha tahaksin, nii  et kui järgmine aasta viitsimist on – maalin üle :)

Lillekasvatamisega läks mul sel aastal nii, et need, mis ma ise kasvama panin ei võtnud eriti vedu. Pruudisõled olid alguses toas küll imelised aga rõdul neile eriti ei meeldinud, keegi käis neid söömas ja vett tahtsid need ka meeletutes kogustes. Astrid olid ka kuidagi nirud, vähemalt eelmise aasta omadega võrreldes. Nii et Hiiumaalt tagasi tulles käisin ostsin turult uued taimed ja need on siiani ilusad. Üks peiulill ja teise nime ma kahjuks ei mäleta.

peiulillroosa_valge_lillMinu enda lilledest on siiamaani jube hästi vastu pidanud kosmosed, nii et need ma panen ilmselt järgmisel aastal ka kasvama.

kosmos…ja aastaringselt kasvatan ma pelargoone ja roospegooniaid. Viimased on sel aastal nagu eriliselt suureks ja võimsaks kasvanud. Hetkel enam väga suurt õieuputust pole aga vaepeal oli taim õitest üle koormatud.

pegooniaParas võsa on küll rõdu peal aga samas on see nii mõnus, et veidigi on sellist varjatud olemist ja loodust :)

pelargoon

nimi

Vaarika tort maasikatega

Mu sõbranna teeb torte ja kooke ja naudib seda täiel rinnal, mina aga pole koogi küpsetamisest kohe üldse huvitatud. Sõbrannal tekkis idee proovida maalitud tordi tegemist ja kutsus mind seda maalingut tegema. Väljakutse oli huvitav ja ma muidugi nõustusin. Kuna tort läks tuttavale inimesele siis ma väga hullult ei kartnud ka midagi nässu keerata.

Käisime tordipoes ja ostsime kolm põhivärvi – punase, kollase, sinise. Tegemist oli pastaga. Ma isegi ei oska seda ühegi värviga võrrelda – selline paks ja geeljas värv, mida viinaga lahjendatakse, et heledamaid toone saada.

Kuna kogemus puudus ja katsetada ei saanud väga kusagil, siis tuligi katseeksituse meetodil värvima hakata.  Kuna otsest teemat polnud välja mõelnud, siis paar esimest asja mis pähe tulid – olid kalad ja maasikad. Kalad oleks sünnipäeva lapse tähtkuju. Samas sellega seostus endal kohe, kuidas päris paljud on rääkinud, et söövad kreemitorti heeringaga :) Ja no ei olnud eriti isuäratav. Jäid siis maasikad. Need olid kindlapeale minek. Sõbranna küll oleks vaarikaid tahtnud aga mul ei löönud kohe kuidagi pilti ette, millised on vaarika lehed ja õied. Ja ainult marjad poleks vist eriti ägedad olnud. Kui siis võibolla suurelt aga kui see oleks nässu läinud siis poleks sinna enam eriti midagi maalida ka olnud.

Alustasin maasika marjadest. Kuna mul värvi ja martsipani omavahelisest reageerimisest õrna aimugi ei olnud siis olin alguses üsna ettevaatlik. Lõpuks hakkasin vaikselt asja jagama ka. Ma ütleks, et see on midagi portselani ja akvarelli maali vahepealne asi. Hajutamisel kasutaks edaspidi svammi- vähemalt suurematel pindadel. Portselani tehnikaid saaks kõiki suhteliselt hästi kasutada, ma arvan. Värvid sulandusid üksteisega päris hästi. Samas tekkis natuke see probleem, et kui värv oli niiske ja ma olin sinna mitu kihti värvi pannud, siis kippus aluspind nähtavale tulema ja martsipan kergelt “kooruma”. No umbes nagu siis kui sa paberile akvarelle kannad ja pintsliga liiga kaua ühte kohta “nühid”.

Nii et maasika marjadega ma pärast eriti rahul ei olnud. Lehed tulid juba palju ilusamad. Ühesõnaga, mida kauem maalisin seda kindlamaks tunne läks ja lõpuks sai üks päris okei asi esimese korra kohta :)

Minu panus siis selline

martsipan

Teinekord peaks ehk rohkem aega varuma, et värv vahepeal kuivada saaks ja mõni kontuur kindlamalt ja paremini peale kanda. Lehe rootsud saidki natuke kannatada just sellepärast, et värv oli täiesti märg ja pintsel liikus natuke omatahtsi mitte nii nagu mina tahtnud oleks.

Väike äpardus juhtus ka. Maasika õie juures kukkus pintslil ots ära ja “kõik kohad” olid sinist värvi täis. Selle tõttu sai õis ka natuke liiga sinine ja selle taha tuli väike leht joonistada, et ma suudaks ise hiljem ka seda torti vaadata :) Aga lõpp tulemus oli väga äge!

tort

tort1

Harjutamisruumi on rohkem kui küll aga täiesti võimalik, et teeme kunagi koos veel mõne tordi :)

nimi

 

Kuidas ma ennast hennaga kokku mäkerdasin.

Nagu ikka Facebook on parim abivahend millegi uue ja huvitava leidmiseks. 26.augustil oli Kumus aiapidu. Eelkõige hakkas silma Pop-up animatsioonikino, kuhu oli kindel plaan minna. Sest multikad lihtsalt on ägedad ja pole kindel, et neid kunagi kusagil veel näeb.

Ülejäänud ürituse kava vaadates. Hakkas silma, et enne kino on tuleshow. Mis tegelikult nagu väga tuletrikke ei näidanudki…aga poiss, kes neid trikke tegi oli ise hästi kaasahaarav ja lahe. Nii et hoolimata vähesest tulest oli kõigil lõbus.

Kuna minu käed olid hennased, siis pilte tegi sõbranna Tuti.

tulepuhujaÜldjoontes ma väga “kaasa võimleja” ei ole… aga no tüüp oskas vist kõik ära võluda. Ma pole elu sees näinud, et suht tuimade nägudega eestlased nii hoolega kõike kaasa teevad , mis neile öeldakse :D

kaasa_v6imlejaja enne seda oli henna maalingute töötuba.

Seda juhendasid Kumu noorteklubi liikmed. Ilmselt polnud nad varem eriti palju töötubasid teinud. Või siis lihtsalt ei osanud selle asja kohta väga palju rääkida. Kui ise küsida ei osanud midagi, siis sellest ka ei räägitud. Ja kui nüüd peaks mulje jääma, et ma olen kuidagi pahane või midagi, siis üldse mitte. Oma vigadest õpib ju kõige paremini.

Esimesed katsetused tegime paberile. Ja siis hakkasime iseennast kokku mäkerdama.

Mina alustasin jalast, tegin ühe väikese lillekese. Millegipärast jäi see jala tatoo kuidagi jube hele, kuigi värv oli seal peal kõige kauem.

henna_jalal…ja ühe varbarõnga joonistasin ka, kuna mul läheb lihtsalt meelest ära päris rõngaid kasutada :)

varba_r6ngas

Alguses:

algus

Ühele käeseljale joonistasin lillelise mustri. Peale seda mõtlesin, et joonistan ühe käevõru ka ümber käe. Ühesõnaga ma lihtsalt unustasin oma käe pealse ära ja mõkerdasin ühe lille laiali.  Tupsutasin värvi maha ja tegin uue lille asemele aga see enam nii ilus ei jäänud. Samas olid mu käed igaltpoolt hennaga koos (siit ääremärkus kõigile henna õpitoa tegijatele, et esimese asjana hoiatage selle eest, et kõik see värv läheb laiali mingi aja jooksul :D ). Kuna mul oli teine käsi ka värviga koos ja seda enam täitsa maha ei saanud siis sõbranna joonistas teise käe “laigud” üle.

k2e_hennamaaling…pärast:

lilledAga äpardustest hoolimata tahaks mõnikord veel hennatada. Mõnus nokitsemine.

nimi